8. Teine põgenemine

Oli augusti keskpaik, kui julgesime Lihula kanti tagasi tulla. Pangamäe või Oidrema kandis nägime tee ääres kahte poolpõlenud, veel suitsevat sõjamasinat. Oli verd ja sidemeid, aga ei ühtegi inimest, haavatut ega surnut.

Kui Sipa-Aadule jõudsime, läks isa Tuudile olukorda uurima. Ema viis meid Sipa-Aadu naabertalu kivilauta kuulivarjule ja ise hakkas punaseid sõstraid korjama. Vanaema oli pesu pesnud, see lehvis aias.

Kui vene lennukid tulid, jäi see pesu neile vist silma. Lennukid võtsid aia kuulirahe alla. Ema ja vanaema olid vagusi põõsa all. Alati kui lennukimüra kuulda oli, peitsime end juba enne lennukite ilmumist põõsa alla ja olime seal paigal kuni müra vaibus. Peale lennurünnaku lõppu võttis ema meid laudast kaasa ja isa ära ootamata hakkasime jälle Pärnu poole põgenema.

Seekord tuli kaasa koer Prints, kes oli vanaemaga Tuudilt Sipa-Aadule tulnud. Vanaema oli käinud Tuudil meie asju ära panemas - keldrisse. Tekid, voodipesu ja riided mädanesidki sinna keldris ära. Ise olime ka mõningaid asju peitnud: kiviaia sisse, aida alla. Jahu ja soolaliha ja muud. Aga see oli kõik üles leitud. Lehmad hulkusid mööda küla ringi, kus inimesed neid lüpsivaevast päästsid. Sead olid naabri aeda tõngunud kuni sakslased nad ära tapsid ja ära sõid.

Jälle saime saksa kongiga auto peale. Prints jäi maha, oli teda hiljem veel Tuudil nähtud. Mina ei näinud teda enam kunagi.

Jõudsime Kalli, kus emal oli palju tuttavaid. Ema jäi haigeks, sai õlga luuroosi. Vist hirmust õhurünnaku ajal seal Sipa-Aadu aias. Enam ta rattaga edasi sõita ei saanud. Palus, et keegi võtaks meid vankri peale, aga keegi ei tahtnud oma perest eraldi ratta peal sõita. Lõpuks keegi siiski halastas meie peale. Aitäh sellele perele kui nad veel elus on.

Seekord jõudsime Audrusse "Kuldlõvi" taha ühte tallu, kus käis parajasti rehepeks. Isa ja mina õega abistasime rehepeksu juures, meile anti süüa. Aga ema oli väga haige. Õlg valutas metsikult ja palavik oli. Järgnevatel päevadel käisime hekitaguses naabermajas söömas. Väga lahke perenaine oli seal. Hiljem, kui elu meid jälle Audrusse sovhoosi viis, kuulsime, et see lahke perenaine oli Arved Siiguri õde, kes ka 49ndal aastal oli ära küüditatud.

Seal "Kuldlõvi" taguses talus me pikalt ei olnud. Mäletan, kuidas jälgisime karjamaadel saksa masinate liikumist. Kui rahulikumaks jäi, hakkasime jälle Lihula poole liikuma. Sipa-Aadule jõudis kogu pere neljakesti koos. Mina ja õde jäime Sipa-Aadule, vanemad läksid Tuudile. Tuudil oli laual kannus olnud soe kohv, seina ääred olid täis veriseid sidemeid ja katkitõmmatud veriseid laudlinu ja voodipesu. Majas oli laatsaret olnud. Isa ajas kuule kamaluga prügiämbrisse.

Kui koju läksime, suitsesid Tuudi mäel majade ahervaremed. Kaua, kaua oli õhus tunda kõrbenud vilja lõhna. Käidema rahvas rääkis, et venelased olid tahtnud ka meie maja põlema panna, sest arvasid, et tuuleturbiini sees katusel on saksa valvepost.

Palju toredaid inimesi oli tapetud või põlenud kodudest lahkunud.