7. Esimene põgenemine

Millegipärast läksime kogu perega Valuste külla Sipa-Aadule vanavanematele külla, Koppelmannidele.

Lihula pommitamine hakkas pihta. Isa läks Lihulasse vaatama. Isa ei tulnud ega tulnud ja meie emaga pagesime Tuudi jõe äärde Punasekivi tallu. Olukord läks üsna kriitiliseks. Ema hakkas kahe lapse ja ühe jalgrattaga läbi metsa Pärnu poole liikuma. Nigula talu juures jäime kahe rinde vahele. Kuulid vingusid siit ja sealtpoolt ning supsasid maa sisse. Nigula trepil seisid kaks meest, kes karjusid meile, et me pikali heidaksime, muidu lastakse meid maha. Ema vist tundis neid ja seletas, et tahame üle Tallinna-Virtsu raudtee jõuda. Mehed arvasid, et seal lastakse meid küll maha.

Ema võttis viieaastase õe ratta peale ja sõitis keelamisest hoolimata edasi. Mina jooksin järele, kuulid vingusid. Ema viis õe natuke maad edasi ja tuli siis minule järele. Nii viis ta meid kordamööda edasi kuni jõudsime Pärnu maanteele. Saime saksa hobusevoori peale, tulid aga vene lennukid ja sakslased tõmbasid hobused metsa. Peitsime endid põõsaste alla ja olime hästi paigal. Edasi ei mäleta. Ei mäleta, millal isa meile järele jõudis.

Mäletan, et olime Pärnus ja kartsin neid kõrgeid sillakaari, millest pidime minu arvates üle sõitma. Jõudsime läbi pommitatud linna Riia mnt 91 Villmann Carli ja Aksli ema juurde, kus oli juba ees ema õde Riia Tomberg Kloostrist. Mäletan, et lähedal hoovis müüdi või anti supikonte, millest suppi keetsime. Proua Villmann ja tädi Riia olid meie vastu väga head. Proua Villmannil oli väike koer, kellel oli oma väike voodi. Alati kui perenaine läks välja riideid kloppima, võttis ka koer oma voodilt teki, viis selle välja ja raputas.

Kui Pärnus muutusid pommitamised väga sagedaseks, läksime edasi Rotikülla mereäärsesse tallu, kus saime öömaja ja vist isegi süüa. Enamjaolt elasimegi seal. Lisaks meile oli talus veel kaks perekonda. Üks oli laevakapteni pere. Teises peres oskas tütar saksa keelt. Käisime metsas mustikaid ja sinikaid korjamas. Müüsime neid sakslastele mustikate pähe ja saime raha. Sakslastele meeldis, et eesti laps oskas saksa keelt. Õhtuti kuulasime Reiu mõisas peatuvate sakslaste pillimängu ja laulu.

Pärnu peredel olid linnas aiad, kust toodi suuri magusaid tikreid. Mulle kingiti punane väikeste lilledega pesusametist kleit. Nad mängisid meiega - paberist nukkude ja kostüümidega, mis nad meile tegid, mängisime veel Tuudilgi. Olen südamest tänulik inimestele, kellega seal Rotikülas kohtusime. Kusagil lähedal oli veel teisi Tuudi ja Vagivere põgenikke, kellel me vahetevahel külas käisime. Teisi peale Erilase pere ma ei tundnud.