2. Vanapapa

Siis mäletan natuke veel vanapapat - Mihkel Koppelmanni (1854-1941). Ei mäleta, millal ta meile tuli ja miks ta meilt läks. Meenuvad temaga veedetud õhtud, mil ta küttis hagudega ahju (hagudega, sest halud müüdi maha ja saadud rahaga kas kuivendati maad, osteti põllutöömasinaid või ehitati pooleliolevat maja edasi), jutustades ja lauldes meile "Mäeotsas kaljulossis" ja teisi laule. Kunagi ei pannud ta tuld põlema enne, kui Taevaisa oma lambid oli süüdanud. Tähed. Vanapapa ütles, et kunagi ei tohi midagi paha teha ega varastada, sest Taevaisa näeb alati.

Vanapapal olid suusad ja püss. Nendega käis ta jahil. Kahju oli jänestest, isegi nutsime ja olime papa peale pahased, aga tema tehtud jänesepraad oli väga maitsev. Kui vanapapa suuskade ja püssiga välja läks, jäime meie tuppa, sest kartsime pauke. Pauku ja kõrgust kardan praegugi.

Vanapapa oli ja siis enam ei olnud. Isegi ärakolimist ei mäleta. Ta suri Kirbla vallas Kloostris. Mida vanemaks ma saan, seda enam tahaks temaga rohkem koos olla ja küsida, kes olid tema vanemad, kust tulnud ja mida teinud ja veel vanavanemad: vanapapa isa Jaan Koppelmann (01.04.1833-23.09.1899) ja Leenu Koppelmann (01.07.1827-26.09.1883). Aga hilja.