1. Helve

Mäletan üht õhtut, kui minu voodi tõsteti magamistoast keskmisesse tuppa, kus pidin seekord magama. Sepa Mari, minu ema tädi, oli ka sel õhtul meil. See oli 1935. aasta 31. detsember.

1936. aasta 1. jaanuari hommikul sain teada, et meile oli sündinud üks väike tüdruk, kes pidi olema minu õde, ja lehmale vasikas. Esimest kohtumist õega ma enam ei mäleta, punast valgete jalgadega vasikat aga küll. Õde sai nimeks Helve ja vasikas Käru. Käru selle pärast, et ta näris kellegi räti ära nagu oleks see käru ratta vahele jäänud.

Siis hiljem oli naabri Linda meid hoidmas (Linda Kreek ja Meida Radiko olid minust neli aastat vanemad). Isa ja ema olid läinud metsast heinu tooma. Minule aga maitses lapsena suhkruga vein ja palderjan ning aspiriin. Leidsin kapist asuniku viinaga ja suhkrut ning maitsesin seda nii palju, et ei suutnud enam paigal püsida ja vait olla. Linda pahandas, et ajan lapse üles. Möllasin ringi kuni magama jäin. Pilt toast ja põrandariided on praegugi silme ees.

Võibolla, et see viina meeldimine ja maitsemine mõjus ka mu ajudele, sest koolis mulle see õppimine sugugi ei istunud, kuigi ma väga tahtsin targaks saada. Puudus keskendumisvõime. Vanemad tahtsid väga, et ma õpiksin.

Veel, kuidas ma väikese õe pidin leivakoorukestega surnuks söötma... Hea, et ema jaole sai.

Tulevad meelde kevaded, mil ilusate ilmadega käisime isaga karjaaedu parandamas. Päike, esimesed kevadlilled ja rohulibled. Kui hästi lõhnasid hiirekõrvus kased peale esimest äikesevihma. Kõige selle ilu, kevadlõhnade ja sinilillede pärast ei oleks tahtnud iialgi Tuudilt lahkuda. Pealegi olid meil väga toredad naabrid.

Veetsime õega vist enamuse suvest naabrite juures. Mäletangi rohkem Poolgal olemist. Meida ja Linda narrisid meid vahetevahel küll, aga ikkagi oli tore suurematega koos mängida. Linda käest enam ei saa, aga Meida käest küsin küll veel, kas nad meist tüdinenud ei olnud. Meidal oli kaks suurt hane, keda me kartsime. Õde Helve, olgugi pisike, oli kange vaidlema ja Poolga perenaine Leeni kange teda narrima. Kui õde jänni jäi, siis oli ta viimane vastus: "Ma sooga ei räägi." Leeni narris vastu: "Ära sooga räägi, räägi minuga." Leeni, täisnimega Helene, oli ilus inimene. Linda isa Mihkel oli vanem, teda ma eriti ei mäleta. Kord oli ta oma pöialt okastraadiga vigastanud. Kardeti veremürgitust ja pöial amputeeriti.

2. Vanapapa

Siis mäletan natuke veel vanapapat - Mihkel Koppelmanni (1854-1941). Ei mäleta, millal ta meile tuli ja miks ta meilt läks. Meenuvad temaga veedetud õhtud, mil ta küttis hagudega ahju (hagudega, sest halud müüdi maha ja saadud rahaga kas kuivendati maad, osteti põllutöömasinaid või ehitati pooleliolevat maja edasi), jutustades ja lauldes meile "Mäeotsas kaljulossis" ja teisi laule. Kunagi ei pannud ta tuld põlema enne, kui Taevaisa oma lambid oli süüdanud. Tähed. Vanapapa ütles, et kunagi ei tohi midagi paha teha ega varastada, sest Taevaisa näeb alati.

Vanapapal olid suusad ja püss. Nendega käis ta jahil. Kahju oli jänestest, isegi nutsime ja olime papa peale pahased, aga tema tehtud jänesepraad oli väga maitsev. Kui vanapapa suuskade ja püssiga välja läks, jäime meie tuppa, sest kartsime pauke. Pauku ja kõrgust kardan praegugi.

Vanapapa oli ja siis enam ei olnud. Isegi ärakolimist ei mäleta. Ta suri Kirbla vallas Kloostris. Mida vanemaks ma saan, seda enam tahaks temaga rohkem koos olla ja küsida, kes olid tema vanemad, kust tulnud ja mida teinud ja veel vanavanemad: vanapapa isa Jaan Koppelmann (01.04.1833-23.09.1899) ja Leenu Koppelmann (01.07.1827-26.09.1883). Aga hilja.

3. Allüürnikud

Meie vanasse majja hoovi peal asus elama Rihukite pere: Matvei, Leena, Liidia, Siina, Arno, Valeri ja Artur. Ei mäleta, kas päris kõik meil elasid. Siina oli meist natuke vanem, koos me ei mänginud.

Leena oli muheda naeratusega lastesõbralik inimene. Matveid mäletan kõhna mehena, Liidia oli väga ilus ja poisid olid meisterdajad - ehitasid endile lauajuppidest auto, nii suure, et üks võis sees istuda ja teine lükkas.

Ükskord tulid minu ema ja Leena Tuudi metsast mustikalt. Siina oli ka, oli end mustikatega triibuliseks teinud. Tagakambri nurgas oli suur suhkrukott ja sel korral võisime me kõik võtta sealt marjade peale nii palju kui vaid soovisime. Ma päris imestasin, sest muidu ei lubatud seda kunagi.

Pole meeles, millal nad meilt ära läksid. Alles tänavu sain Radiko Meida käest teada, et enne sõda elasid nad Rajal ja nende nimi oli Rannala. Televiisorist näidati Saaremaa laevanduses töötavaid mehi ja üks oli isegi natuke Arno nägu. Ainult üks oli tumedate juustega, teine hele.

4. Vene sõdurid

Vanemad ei tahtnud enne sõda Tuudi talu Tallinna maja vastu vahetada. See Tallinna maja jäi peale pommitamist veel alles. Anu vist mäletab Kaubamaja ees seisvat üksikut kollast maja.

Peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 23. augustil 1939 sunniti Eestile peale vastastikuse abistamise pakt, mille tagajärjel rajati siia nõukogude sõjabaasid.

Karjatee oli poole kilomeetri kaugusel Virtsu maanteest. Ajasin loomi karjamaale, kui nägin venelasi Virtsu poole sõitmas. Et olin kuulnud isa ja onu Juku (Malle ja Leila isa ema vend) jutuajamisi demokraatiast ja olukorrast Venemaal, tuli hirm peale. Päikegi kaotas nagu oma sära. Siis tuli maareform ja enam ei tohtinudki loomi sinna karjamaale ajada. Põlde ei tohtinud tervenisti harida, põldudelt võeti jupid maha. Kõik olid murelikud. Kartsime vene sõdureid. Sõdurid peatusid Tuudi rahvamajas.

Kord kui vanemad olid talvel metsast loomadele heinu toomas, pidasid sõdurid õppusi, jookstes püsside ja labidatega ringi. Meie õega peitsime end hirmuga voodi alla.

5. Hirm

Nutsin kui raadio ära viidi. Veel rohkem nutsin, kui noor hobune Miku ära viidi. Peale selle viidi veel Miira varsad Maksi ja Luki, kes olid juba teistes majapidamistes - Maksi Tuudi külas Nõmmel ja Luki Varblas Piius. Kahju oli ikkagi.

Millegipärast hakkasime kodust väljas magama. Isa ja külamehed redutasid metsas. Õhtul, kui kodust ära läksime, pani ema väravale salamärgi. Ühel hommikul koju tulles väraval märki ei olnud. Kas keegi oli meilt läbi käinud või külas käinud? Mõtlen vahel, kas oli see viimaks küüditamise öö?

Külamehed olid metsas, ema talitas ja mind pandi suure toa aknale jälgima liikumist Tuudi küla ja Leivo karjamaatee vahel ja sellest meie aias redutavatele meestele teada andma. Tuligi kolm meest. Jooksin aeda ütlema. Redutajad hüppasid nagu linnud üle kõrge plangu ja kadusid. No pidi see küll hirm olema: oli tegemist, et neid üles leida. See oli valehäire, tulijad olid tavalised Tuudi küla mehed.

03.07.1940

6. Ema vend

Kord tuli ema väga hirmunult Lihulast tagasi. Ta oli otsinud oma venda Bernhard Koppelmanni, ega leidnud. Lihula naised olid juhatanud, et üks Bernhardi moodi mees olla täägiga tapetud. Ema oli vaatamas käinud, aga see oli võõras mees. Siis ta rääkis tapmistest Laidapi keldris.

See oli peale sakslaste luure Liivalt läbisõitu, ema siis alles julgeski Lihulasse minna. Lootsime hirmuaja lõppu.

9. juuli 1941

7. Esimene põgenemine

Millegipärast läksime kogu perega Valuste külla Sipa-Aadule vanavanematele külla, Koppelmannidele.

Lihula pommitamine hakkas pihta. Isa läks Lihulasse vaatama. Isa ei tulnud ega tulnud ja meie emaga pagesime Tuudi jõe äärde Punasekivi tallu. Olukord läks üsna kriitiliseks. Ema hakkas kahe lapse ja ühe jalgrattaga läbi metsa Pärnu poole liikuma. Nigula talu juures jäime kahe rinde vahele. Kuulid vingusid siit ja sealtpoolt ning supsasid maa sisse. Nigula trepil seisid kaks meest, kes karjusid meile, et me pikali heidaksime, muidu lastakse meid maha. Ema vist tundis neid ja seletas, et tahame üle Tallinna-Virtsu raudtee jõuda. Mehed arvasid, et seal lastakse meid küll maha.

Ema võttis viieaastase õe ratta peale ja sõitis keelamisest hoolimata edasi. Mina jooksin järele, kuulid vingusid. Ema viis õe natuke maad edasi ja tuli siis minule järele. Nii viis ta meid kordamööda edasi kuni jõudsime Pärnu maanteele. Saime saksa hobusevoori peale, tulid aga vene lennukid ja sakslased tõmbasid hobused metsa. Peitsime endid põõsaste alla ja olime hästi paigal. Edasi ei mäleta. Ei mäleta, millal isa meile järele jõudis.

Mäletan, et olime Pärnus ja kartsin neid kõrgeid sillakaari, millest pidime minu arvates üle sõitma. Jõudsime läbi pommitatud linna Riia mnt 91 Villmann Carli ja Aksli ema juurde, kus oli juba ees ema õde Riia Tomberg Kloostrist. Mäletan, et lähedal hoovis müüdi või anti supikonte, millest suppi keetsime. Proua Villmann ja tädi Riia olid meie vastu väga head. Proua Villmannil oli väike koer, kellel oli oma väike voodi. Alati kui perenaine läks välja riideid kloppima, võttis ka koer oma voodilt teki, viis selle välja ja raputas.

Kui Pärnus muutusid pommitamised väga sagedaseks, läksime edasi Rotikülla mereäärsesse tallu, kus saime öömaja ja vist isegi süüa. Enamjaolt elasimegi seal. Lisaks meile oli talus veel kaks perekonda. Üks oli laevakapteni pere. Teises peres oskas tütar saksa keelt. Käisime metsas mustikaid ja sinikaid korjamas. Müüsime neid sakslastele mustikate pähe ja saime raha. Sakslastele meeldis, et eesti laps oskas saksa keelt. Õhtuti kuulasime Reiu mõisas peatuvate sakslaste pillimängu ja laulu.

Pärnu peredel olid linnas aiad, kust toodi suuri magusaid tikreid. Mulle kingiti punane väikeste lilledega pesusametist kleit. Nad mängisid meiega - paberist nukkude ja kostüümidega, mis nad meile tegid, mängisime veel Tuudilgi. Olen südamest tänulik inimestele, kellega seal Rotikülas kohtusime. Kusagil lähedal oli veel teisi Tuudi ja Vagivere põgenikke, kellel me vahetevahel külas käisime. Teisi peale Erilase pere ma ei tundnud.

8. Teine põgenemine

Oli augusti keskpaik, kui julgesime Lihula kanti tagasi tulla. Pangamäe või Oidrema kandis nägime tee ääres kahte poolpõlenud, veel suitsevat sõjamasinat. Oli verd ja sidemeid, aga ei ühtegi inimest, haavatut ega surnut.

Kui Sipa-Aadule jõudsime, läks isa Tuudile olukorda uurima. Ema viis meid Sipa-Aadu naabertalu kivilauta kuulivarjule ja ise hakkas punaseid sõstraid korjama. Vanaema oli pesu pesnud, see lehvis aias.

Kui vene lennukid tulid, jäi see pesu neile vist silma. Lennukid võtsid aia kuulirahe alla. Ema ja vanaema olid vagusi põõsa all. Alati kui lennukimüra kuulda oli, peitsime end juba enne lennukite ilmumist põõsa alla ja olime seal paigal kuni müra vaibus. Peale lennurünnaku lõppu võttis ema meid laudast kaasa ja isa ära ootamata hakkasime jälle Pärnu poole põgenema.

Seekord tuli kaasa koer Prints, kes oli vanaemaga Tuudilt Sipa-Aadule tulnud. Vanaema oli käinud Tuudil meie asju ära panemas - keldrisse. Tekid, voodipesu ja riided mädanesidki sinna keldris ära. Ise olime ka mõningaid asju peitnud: kiviaia sisse, aida alla. Jahu ja soolaliha ja muud. Aga see oli kõik üles leitud. Lehmad hulkusid mööda küla ringi, kus inimesed neid lüpsivaevast päästsid. Sead olid naabri aeda tõngunud kuni sakslased nad ära tapsid ja ära sõid.

Jälle saime saksa kongiga auto peale. Prints jäi maha, oli teda hiljem veel Tuudil nähtud. Mina ei näinud teda enam kunagi.

Jõudsime Kalli, kus emal oli palju tuttavaid. Ema jäi haigeks, sai õlga luuroosi. Vist hirmust õhurünnaku ajal seal Sipa-Aadu aias. Enam ta rattaga edasi sõita ei saanud. Palus, et keegi võtaks meid vankri peale, aga keegi ei tahtnud oma perest eraldi ratta peal sõita. Lõpuks keegi siiski halastas meie peale. Aitäh sellele perele kui nad veel elus on.

Seekord jõudsime Audrusse "Kuldlõvi" taha ühte tallu, kus käis parajasti rehepeks. Isa ja mina õega abistasime rehepeksu juures, meile anti süüa. Aga ema oli väga haige. Õlg valutas metsikult ja palavik oli. Järgnevatel päevadel käisime hekitaguses naabermajas söömas. Väga lahke perenaine oli seal. Hiljem, kui elu meid jälle Audrusse sovhoosi viis, kuulsime, et see lahke perenaine oli Arved Siiguri õde, kes ka 49ndal aastal oli ära küüditatud.

Seal "Kuldlõvi" taguses talus me pikalt ei olnud. Mäletan, kuidas jälgisime karjamaadel saksa masinate liikumist. Kui rahulikumaks jäi, hakkasime jälle Lihula poole liikuma. Sipa-Aadule jõudis kogu pere neljakesti koos. Mina ja õde jäime Sipa-Aadule, vanemad läksid Tuudile. Tuudil oli laual kannus olnud soe kohv, seina ääred olid täis veriseid sidemeid ja katkitõmmatud veriseid laudlinu ja voodipesu. Majas oli laatsaret olnud. Isa ajas kuule kamaluga prügiämbrisse.

Kui koju läksime, suitsesid Tuudi mäel majade ahervaremed. Kaua, kaua oli õhus tunda kõrbenud vilja lõhna. Käidema rahvas rääkis, et venelased olid tahtnud ka meie maja põlema panna, sest arvasid, et tuuleturbiini sees katusel on saksa valvepost.

Palju toredaid inimesi oli tapetud või põlenud kodudest lahkunud.