1. Helve
Mäletan üht õhtut, kui minu voodi tõsteti magamistoast keskmisesse tuppa, kus pidin seekord magama. Sepa Mari, minu ema tädi, oli ka sel õhtul meil. See oli 1935. aasta 31. detsember.
1936. aasta 1. jaanuari hommikul sain teada, et meile oli sündinud üks väike tüdruk, kes pidi olema minu õde, ja lehmale vasikas. Esimest kohtumist õega ma enam ei mäleta, punast valgete jalgadega vasikat aga küll. Õde sai nimeks Helve ja vasikas Käru. Käru selle pärast, et ta näris kellegi räti ära nagu oleks see käru ratta vahele jäänud.
Siis hiljem oli naabri Linda meid hoidmas (Linda Kreek ja Meida Radiko olid minust neli aastat vanemad). Isa ja ema olid läinud metsast heinu tooma. Minule aga maitses lapsena suhkruga vein ja palderjan ning aspiriin. Leidsin kapist asuniku viinaga ja suhkrut ning maitsesin seda nii palju, et ei suutnud enam paigal püsida ja vait olla. Linda pahandas, et ajan lapse üles. Möllasin ringi kuni magama jäin. Pilt toast ja põrandariided on praegugi silme ees.
Võibolla, et see viina meeldimine ja maitsemine mõjus ka mu ajudele, sest koolis mulle see õppimine sugugi ei istunud, kuigi ma väga tahtsin targaks saada. Puudus keskendumisvõime. Vanemad tahtsid väga, et ma õpiksin.
Veel, kuidas ma väikese õe pidin leivakoorukestega surnuks söötma... Hea, et ema jaole sai.
Tulevad meelde kevaded, mil ilusate ilmadega käisime isaga karjaaedu parandamas. Päike, esimesed kevadlilled ja rohulibled. Kui hästi lõhnasid hiirekõrvus kased peale esimest äikesevihma. Kõige selle ilu, kevadlõhnade ja sinilillede pärast ei oleks tahtnud iialgi Tuudilt lahkuda. Pealegi olid meil väga toredad naabrid.
Veetsime õega vist enamuse suvest naabrite juures. Mäletangi rohkem Poolgal olemist. Meida ja Linda narrisid meid vahetevahel küll, aga ikkagi oli tore suurematega koos mängida. Linda käest enam ei saa, aga Meida käest küsin küll veel, kas nad meist tüdinenud ei olnud. Meidal oli kaks suurt hane, keda me kartsime. Õde Helve, olgugi pisike, oli kange vaidlema ja Poolga perenaine Leeni kange teda narrima. Kui õde jänni jäi, siis oli ta viimane vastus: "Ma sooga ei räägi." Leeni narris vastu: "Ära sooga räägi, räägi minuga." Leeni, täisnimega Helene, oli ilus inimene. Linda isa Mihkel oli vanem, teda ma eriti ei mäleta. Kord oli ta oma pöialt okastraadiga vigastanud. Kardeti veremürgitust ja pöial amputeeriti.
1936. aasta 1. jaanuari hommikul sain teada, et meile oli sündinud üks väike tüdruk, kes pidi olema minu õde, ja lehmale vasikas. Esimest kohtumist õega ma enam ei mäleta, punast valgete jalgadega vasikat aga küll. Õde sai nimeks Helve ja vasikas Käru. Käru selle pärast, et ta näris kellegi räti ära nagu oleks see käru ratta vahele jäänud.
Siis hiljem oli naabri Linda meid hoidmas (Linda Kreek ja Meida Radiko olid minust neli aastat vanemad). Isa ja ema olid läinud metsast heinu tooma. Minule aga maitses lapsena suhkruga vein ja palderjan ning aspiriin. Leidsin kapist asuniku viinaga ja suhkrut ning maitsesin seda nii palju, et ei suutnud enam paigal püsida ja vait olla. Linda pahandas, et ajan lapse üles. Möllasin ringi kuni magama jäin. Pilt toast ja põrandariided on praegugi silme ees.
Võibolla, et see viina meeldimine ja maitsemine mõjus ka mu ajudele, sest koolis mulle see õppimine sugugi ei istunud, kuigi ma väga tahtsin targaks saada. Puudus keskendumisvõime. Vanemad tahtsid väga, et ma õpiksin.
Veel, kuidas ma väikese õe pidin leivakoorukestega surnuks söötma... Hea, et ema jaole sai.
Tulevad meelde kevaded, mil ilusate ilmadega käisime isaga karjaaedu parandamas. Päike, esimesed kevadlilled ja rohulibled. Kui hästi lõhnasid hiirekõrvus kased peale esimest äikesevihma. Kõige selle ilu, kevadlõhnade ja sinilillede pärast ei oleks tahtnud iialgi Tuudilt lahkuda. Pealegi olid meil väga toredad naabrid.
Veetsime õega vist enamuse suvest naabrite juures. Mäletangi rohkem Poolgal olemist. Meida ja Linda narrisid meid vahetevahel küll, aga ikkagi oli tore suurematega koos mängida. Linda käest enam ei saa, aga Meida käest küsin küll veel, kas nad meist tüdinenud ei olnud. Meidal oli kaks suurt hane, keda me kartsime. Õde Helve, olgugi pisike, oli kange vaidlema ja Poolga perenaine Leeni kange teda narrima. Kui õde jänni jäi, siis oli ta viimane vastus: "Ma sooga ei räägi." Leeni narris vastu: "Ära sooga räägi, räägi minuga." Leeni, täisnimega Helene, oli ilus inimene. Linda isa Mihkel oli vanem, teda ma eriti ei mäleta. Kord oli ta oma pöialt okastraadiga vigastanud. Kardeti veremürgitust ja pöial amputeeriti.
posted by marehunt | 10:17 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home